Marketingi Instituudi koolituskeskkond

Täna tahtsin teile soovitada vaadata Kodukandi leiva reklaami ning hoiatada sealsete vigade eest. Kuna tegemist on probleemiga, millega olen paljudel kordadel kokku puutunud, siis õppige minu kogemustest!

Tegemist on reklaamiga, milles kaks inimest poes kokku saavad ja üks teisega ekslikult rääkima läheb arvates, et tegemist on tema kodukandist pärit inimesega. Sellele järgneb pilt kilekotti pakitud leivast ja nimi kodukandi leib.

Ma olen kurb, et jälle on üks reklaamiagentuur suure hulga kliendi raha kulutanud. Selliste näitlejatega tehtud reklaam ei ole odav, koos eetriajaga võib kampaania maksumus olla paarsada tuhat krooni või ka enam.

Probleem on selles, et tele kullahinnaga sekundeid kasutatakse mitte toote positsioneeringu tutvustamiseks (miks on kodukandi leib eriline ja miks ma seda proovima peaks), vaid leivale antud nime humoorikaks (?) lahtiseletamiseks.

Muide, olen kohanud agentuuri, kes nii töötabki. Mõtleb välja tootele või kampaaniale kõlava nime ning hakkab siis nimele lugusid juurde mõtlema unustades ära, et ta peab reklaamis tõmbama tähelepanu tootele, äratama selle vastu huvi, tekitama soovi seda osta ning lõpuks kutsuma üles poodi minema ja toodet ostma/infotelefonile helistama/kodulehekülge külastama/allkirja andma vms.

Sama muide kehtib ka igasuguste reklaamtekstide puhul. Selle reegli nimi on AIDA, mis on lühend inglise keelsest väljendist Attention, Interest, Desire, Action.

Niisiis, kui olete oma teksti kas kodulehekülje avalehele, reklaamvoldikusse või kuhugi mujale valmis kirjutanud, kontrollige, kas kõik eelnevad neli punkti on täidetud. Ja loomulikult testige oma klientide või potentsiaalsete klientide peal, kas nad teie argumentidest ikka aru saavad.

Mõned reklaamikirjutajad arvavad ekslikult, et kui nad kirjutavad keeruliselt, siis tekitab see inimestes huvi. Vastupidi, see jahutab viimsegi huviraasu, kui inimene teie teksti lugedes end rumalana tunneb.

Ja veel, mida vähem teksti, seda parem!

Head reklaamtekstide kirjutamist!